12.-16. mail toimus Kärdla Kooli eestvedamisel ellu viidava Erasmus+ koostööprojekti „What’s Out
There“ rahvusvaheline kohtumine Horvaatias, kus Kärdla Kooli esindajatena osalesid Adeele Reeth
Kuusk (6. klass) ja Katarina Türnpuu (7. klass) ning õpetajad Maris Kriggulson ja Stiina Kütt.
Varem on sama projekti raames juba toimunud õppekäigud Taani, Kopenhaagenisse (link:
https://www.kardla.edu.ee/et/uudised/uued-kogemused-rahvusvaheliselt-op…) ja
Kreekasse, Kreeta saarele (link: https://www.kardla.edu.ee/et/uudised/maailma-avardav-opikogemus-
kreeta-saarelt), veebruarikuus võõrustasime külalisi talviselt eksootilisel Hiiumaal, Kärdla Koolis. Nüüd
oli võimalus rahvusvahelistel keskkonnahuvilistel projekti neljast partnerriigist kohtuda Žakanje koolis,
Horvaatias.
Žakanje kool koosneb kahest koolimajast, mis asuvad teineteisest umbes 10 km kaugusel, kahes hoones
omandab põhiharidust kokku ligikaudu 250 õpilast. Mõlema koolihoonega oli õppekäigu raames võimalus
tutvuda ning näha sealseid inimesi, ruume ja võimalusi. Õppekäigu tegusad päevad sisaldasid palju
põnevat, sealhulgas ka erilisi õpikogemusi looduskeskkonnas, mille muljeid õppekäigu osalejad jagavad.
“Teisipäeval käisime külas nahkhiirte koloonia peidupaigas Vrlovka koopas. Enne koopasse minekut
tutvustati seda ning seal elavaid nahkhiiri. Teel koopasse läksime mäe juures trepist alla. Trepi kõrvalt oli
näha ilusat helesinist jõge ja jõest üle vaadates paistis juba Sloveenia. Koobas oli mõnesaja meetri
ulatuses külalistele avatud vaid ühe kuu jooksul igal aastal. Muul ajal külalisi sinna ei laste, et mitte
segada seal pesitsevaid nahkhiiri. Ka meie külastuse ajal pidas hulk nahkhiiri koopapimeduses uinakut.
Pärast koopa avastamist giidiga tulime välja ja täitsime õpitu kohta ülesandeid – saime teada, et
Horvaatias pesitseb üle 30 eri liigi nahkhiiri, Eestis on avastatud 14 erinevat liiki. See päev oli väga
lõbus.” (Katarina)
“Kolmapäeva hommikul kell 6.30 istusime bussi ja asusime teele Plitvice järvede rahvusparki, mis kuulub
ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kohale jõudes tervitas meid päike ning veidi jahe tuul. Sisse
minnes lõi esimese wow-efekti suur kosk mis langes kõrge mäe harjalt. Vesi oli jahmatavalt sinine ning
väga selge. Edasi kõndides nägime sileda pinnaga järve mis oli veidi astanguline. Järgmiseks astusime
laudteele ja kõndisime üle väikese vee-astangu. Edasi viis tee suure kose juurde, mida olime esmalt
kaugelt imetlenud. Paar päeva tagasi oli sadanud vihma ning seega langes kosest vett palju ning me saime
mõnusa niisutava virgutuse. Nägime ära ka Horvaatia kõige kõrgema, pea 80 meetri kõrguse kose. Küll
seal oli ikka palju treppe. Edasi jalutades olin seal palju väiksemaid järvesid ning pisikesi “koskesid”.
Rahvuspark koosneb 16 suuremast järvest, mis on omavahel ühendatud. Jõudsime ühe suurema järve
äärde ja einestasime seal. Kui nälg sai kustutatud, ületasime ühe järvedest elektripaadiga. Hiljem
sammusime erinevatel metsaradadel, kõrgendikel ning järsakutel. Ühel hetkel viibisime isegi üle 600 m
kõrgusel maapinnast. Kokku rändasime rahvusvpargis ligi 9 kilomeetrit.” (Adeele Reeth)
Lisaks seiklesid osalejad hiljem maastikumängul ning külastasid maa-aluse pärandi keskust Speleon
(https://barac-caves.com/visit-speleon/), kus saadi rohkem teada koobastest ning nende ajaloost.
Neljapäeva hommikupoolikul kohtusime Žakanje kooli hoovialal, kus on lisaks kooliaiale ja väike
metsatukk ning looduslik tiik. Tiigiäärse maastikukujundusega sel päeval tegelesimegi, istutades taimi
tiigi ümbrusesse ning veetaimi ka tiiki, et luua rohkem rohelust sellesse aianurka. Peale istutustöid toimus
kooli õuesõppeklassis grillpidu, kus tähistasime ühiselt eduka projekti lõppu. Seltsi tulid ka projektis
osalenud Horvaatia õpilaste lapsevanemad ning ühiselt sõime, jutustasime ja maiustasime tordiga.
“Neljapäeva õhtul tegi meile maakonnakeskuses Karlovaci linnas linnatuuri giid, kes on samuti Žakanje
kooli õpetaja. Karlovac asutati 1579. aastal Austria hertsogi Karl II käsul kuueharulise tähe kujulise
kindlusena, et kaitsta Habsburgide impeeriumi Osmanite sissetungide eest. Linn rajati strateegilisele
kohale, kus kohtuvad neli jõge: Kupa, Korana, Mrežnica ja Dobra. Aja jooksul kasvas Karlovac oluliseks
kaubandus- ja kultuurikeskuseks. Tänu sellele on Karlovac väga roheline ja looduslähedane, pakkudes
rohkelt parke, jalutusteid ja veekogude ääres asuvaid puhkealasid. Märkasime ka koolide kõrval parkides
õuesõppeklasse. Suvekuudel on eriti populaarne Korana jõe ääres asuv Foginovo rand. Tänapäeval on
Karlovac rahulik ja kultuurihuviline linn, kus peetakse mitmeid festivale ja kus leidub ajaloolisi
vaatamisväärsusi ning muuseume. Linna üheks tuntumaks sümboliks on ka Karlovačko õlu, mida
valmistatakse sealsamas kohapeal. Linnas elab u 50 000 inimest.
Linnas ringi jalutades on vaatepilt veidi rusutud ja ajahambust puretud. Paljud hooned on endiselt
sõjakahjustustega, pooleldi lagunenud. Kortermajade seintel näeb ohtralt kuuliauke. Kohalikud näitavad
neid igal sammul ja rõhutavad, et kodusõjast pole linn veel taastunud. Horvaatia iseseisvus Jugoslaaviast
küll juba 1991 aastal, kuid kohe hakkas Horvaatias kodusõda. See oli relvakonflikt Horvaatia
valitsusvägede ja Jugoslaavia Rahvaarmee ning Horvaatia serblaste vahel, kes soovisid jääda Jugoslaavia
koosseisu. väiksemad linnad nagu Karlovac, pole suutnud kõiki sõjakahjusid siiamaani kõrvaldada,
suurem osa riigi taastamise vahenditest läks 1990. aastatel Zagrebile, rannikuadele (nt Dubrovnik, Split)
ja turismimagnetitele. Karlovac, mis pole peamine turismisihtkoht, jäi osaliselt majanduslikult
tagaplaanile. Peale jalutuskäiku linnas jõudsime samal õhtul veel Nikolai Tesla muuseumisse, kus saime
uut ja põnevat teada Tesla kohta. Karlovac on nimelt väga uhke selle üle, et Tesla just nende linnast sai
koolihariduse ja oma sügava huvi teaduse ja elektrienergia vastu. Päeva lõpetasime üheskoos maalides -
maalisime just seda sama Korona jõge, mille ääres jalutasime, meid juhendas kunstnik.” (Maris)
Meie reis oli väga huvitav, õpetlik ning tore. Oleme tänulikud Erasmus+ programmile ning Erasmus+ ja
Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuurile (https://eeagentuur.ee/) võimaluse eest käesolev projekt ellu viia.
Inspiratsiooni ning uusi ideid kogusime projekti jooksul hulganisti ning loodame, et õpilased projekti
partnerkoolides Eestis, Taanis, Horvaatias ja Kreekas seisavad ka edaspidi jätkusuutliku tuleviku eest
kasvades teadlikeks ning vastutustundlikeks keskkonnahoidjateks.
